Kokad Viirelaiul

Kokad Viirelaiu järjejutt (osa 1)

Kokkadega on meil ikka olnud erilisi ja naljakaid juhtumisi. Kuna taas on juhtunud naljakas lugu, siis mõtlesin, et miks mitte sellest pajatada ka natuke.

Kes teab, siis meie lugu Viirelaiul algas 2016. aastal, ja otse loomulikult ei olnud meil ju ühtegi kokka varnast võtta. Polnud ju külalisi väga tihti ja hakka siis kokka veel palkama. Ehk siis, mis seal ikka, teeme kõik ise. Kõige esimeste külalistega oli mega lihtne – nad tõid oma grilli ja salati hakkisid ka ise. Järgmistega oli juba raskem. Need siis arvasid, et jube lahe oleks tellida lammast ja sellest teha roog. Kuna mul sõber oli kunagi teinud lambapada, siis seda ma ka pakkusin neile välja. Hea ju sõbrale helistada ja küsida, et mida ja kui palju ma peaksin lisama. Noh, mõeldud-tehtud, ja kliendid tulemas.

Unustasin aga miljoni muu toimetuse kõrval ära, kust ma selle lamba siis peaksin saama. Aga selle mure saime meie köögi paigaldajate ja ühe sõbranna abil lahendatud. Täpselt, kuidas sellest hiljem, aga see on väga omapärane lugu, kuidas leida lammas. Ja see veel kätte ka saada.

Igatahes oli meile külla tulemas siis Pipedrive kollektiiv. Ja kujutate pilti ette, tund enne nende saarele jõudmist mina keldri ees lammast tükeldamas. Polnud lihtne seda elus esimest korda teha. Igatahes peale 10 kõnet ja 8 tundi oli lambapada valmis. Kõigile maitses ja kästi kokka kiita. Noh, võtsin siis vaikides kiitused vastu ja mõtlesin, et mis edasi. Kes meil siin siis edaspidi neid kiituseid saab.

Edasi oli siis selline lugu, et meile soovisid tulla oma 50. juubelit pidama ühed Eesti kunsti- ja loomeinimesed. Nad siis esitasid meile korraliku tellimuse söökidele ehk siis oli vaja teha gluteenivabasid, laktoosivabasid, lihavabasid, pool vegge ja täis vegge toite. Mis meil ikka muud üle jäi, kui võtta tellimus vastu ja öelda, et saab-saab, kõike saab. Oli ju vaja külalisi, ja kuidas sa ütled, et süüa ei saa.

Mida aga meil ikka veel ei olnud? Kokka, kes need asjad kõik ära teeks. Murdsime siis pead ja mõtlesime, et mis saab ja kes teeb söögid. Kuupäev muutkui lähenes, aga lahendus polnud. Arutasime seda omavahel ja lõpuks üks ehitusmees, kes oli meil appi võetud puidutööd tegema, ütles, et ok poisid, ma võin teid korra aidata. Olen töötanud varem ka kokana ja ehk saan need imeasjad ikkagi ära teha. Meil kohe hea meel, lõime klaase kokku ja jube hea meel oli, et asi nii lihtsalt lahenes.

Tuli siis kokku sünnipäeva rahvas. Ja see juba oli rahvas, igasugu huvitavaid inimesi tuli kokku. Saa siis arukust, need käik, kostüümid ja jutud, võeti aga see oli ikka väga kirju rahvas. Meie puusepp siis vihtus kodu gaasipliidi ja lõkke peal toite teha. Sest ega meil ju kööki, kui sellist, ei olnud ka käepärast võtta. Kõik sõid jube isuga ning juhtusin siis mina taas toiduga lauda kõndima ja kuulen sellist fraasi: “Issand, kui hea, ma pole kaks aastat killukestki liha söönud, aga see kana viib küll keele alla.” Ja nii ta läks, et gluteenikud, laktoosikud ja kõik muud hakkasid sööma kõike. Saa siis aru, kas oli see ainult meie puusepp Toomase (nimetame ta siin Toomaseks) või hea veini teene. Igal juhul olid kõik rahul ja said kõhud täis.

Me ka rahul, et selline kullatükk meie saarele sattus tööle. Igatahes peale seda üritust me siis hakkasime Toomast moosima, et ta meile hoopis kokaks tuleks. Ideaalne ju. Vahepeal kokkab ja vabal ajal eh

hitab midagi. Toomas aga polnud kohe üldse nõus ja jubedalt puikles vastu. Me mingi nädal aega muutkui moosisime, aga ei. Ikka pole nõus ja põhjust ka ei ütle. Lõpuks siis peale viiendat õlut ühel ilusal päeval ta avaldas saladuse, miks ta kokaks ei hakka enam. Nimelt siis oli ta endale andnud lubaduse, et ta enam kokaks ei hakka, kuna iga kord, kui ta kokaks läheb, saab ta uue kokaga lapse. Seega oli tal juba neli töökohta olnud, neli last, nelja eri naiskokaga. Vot oli lugu, aga me ei andnud alla ja ütlesime, et tal on meiega (minu ja Veikoga) väga raske lapsi saada ja ta ei peaks küll selle pärast muretsema. Ja näed, ta oligi nõus. Toomas tegi super head sööki ja pauside ajal hakkas ehitama meile suuremat välikööki, kuna ta ei mahtunud enam ära väiksesse.

Toomasega läks nii, nagu lubasime, siit viiendat last ei sündinud. Ta küll vahepeal kolis koristajaga kabelisse “telekat” õhtuti vaatama, aga kuna tegemist ei olnud kokaga, siis siit Eesti iive ei tõusnud. Kahjuks peale kahte suve meie teed Toomasega läksid lahku, ja ta enam koka tööd ei tee.

Neid lugusid söögist ja köögis juhtunud naljadest on palju. Aga kõike ei jõua kirja ka panna. Miks ma üldse selle teema üles võtsin? Nimelt siis tuli meile nädal tagasi tööle heast restoranist Läti poiss. Hea CV ja resümeega kokk, ja miks mitte võtta tööle head kokka. Aga täna teda enam pole, kahjuks. Juhtus see, mida ei osanud üldse oodata. Tuli välja, et talle meeldivad teised poisid. Millest poleks midagi halba olnud, kuna mina ja meie staff on näinud siin väga kirjusid inimesi ja oleme tolerantsed meelelaadiga. Aga sellest nagu oli, kui ta öösel tiba veinisena salaja surfipoiste tuppa üritas korduvalt siseneda, juba oli. Ehk siis tuli temaga veidi riielda ja üle kahe lause ei öelnudki, sest olen elus saanud aru, et pohmellis inimesega ei ole mõtet riielda. Tal enda tervise paremaks saamisega nagunii sel hetkel tegemist. Ma ei olnud üldse üleliia kuri, aga juhtus nii, et ta põgenes saarelt, jättes maha oma kõik asjad, passi ja palga. Lihtsalt põgenes.

Ja olemegi ringiga tagasi alguses – tuleb taas lamba retsept meelde tuletada ja kõikidele külalistele lammast pakkuda.